Tõsta käsi, kui oled kuulnud järgmist väidet: päevas peab kõndima 10 000 sammu. Tõstsid? Väga hea. Mina igatahes tõstsin. Tundub ju nii loogiline, et kõndides kümme tuhat sammu päevas hoiad tervena keha ja vaimu ning põikled kõrvale igasuguste koledate haiguste tekkest. Võib-olla elad isegi tuhandeaastaseks ja tantsid tangot lastelastelastega. Kuid kas sa pole kunagi mõelnud, kust on tulnud selline ümmargune number? Kas 10 000 päevas kõnnitud sammu teeb ka miskit muud peale jalavarjudesse augu kulutamise?
Sammude loendamise ajalugu ulatub mitme tuhande aasta taha, kus näiteks Vana-Roomas mõõdeti kaugust just sammupaaridega. Kusjuures, sõna “miil” ja tänapäevasele miilile vastav kaugus on tuletatud ladinakeelsest fraasist “milia passum” ehk tuhat sammupaari. Seega, 2000 seelikut kandva rooma sõduri sammu vastas umbkaudu 1,7 kilomeetrile.
10 000 sammu kui päevase liikumisnormi etalon on tulnud Jaapanist. Täpsemalt 1964. aasta Tokyo suveolümpiamängudest, kus firma nimega Yamasa lasi müüki oma sammulugeja Manpo-kei. Seadme turunduskampaanias hõigati välja, et päevas peaks kõndima just selle maagilise arvu samme. “Man” tähendab kümmet tuhandet, “po” samme ning “kei” lihtsustatult lugejat või loendurit. Aga miks just 10 000? Lihtne.
Jaapanikeelne kirjamärk, mis tähistab kümmet tuhandet meenutab kõndivat inimest - 万.
See omakorda tähendab, et säärane päevane norm on tulnud turundusest, mitte teadusest. Kas see tähendab, et meditsiiniline taust sammumäära õigustuseks puudub? Näib, et kümme tuhat on kui õhust võetud number, sest see ongi. Siiani ei ole tehtud ammendaval määral uurimistöid, et kindlaks määrata, kas antud sammude kogus on reaalselt õigustatud number. Leidsime isegi mõned uurimistööd 10 000 sammu vastu.
Ühes uuringus, kus vaadeldi 13-14 aastaseid Briti teismelisi leiti, et igapäevase eesmärgi olemasolu ja selle ületamine oli osalejatele põnev väljakutse. See-eest päevad, kus eesmärki ei täidetud, siis kurdeti, et päevas kümme tuhat sammu kõndida oli pikaajaliselt liiga keeruline ülesanne. Ehk siis seda taset hoida oli pikas perspektiivis teismeliste jaoks korralik katsumus ja ebarealistlik eesmärk. See mõjus halvasti nende motivatsioonile ja fokuseeritud sammumine jäeti pooleli.
Teisest uuringust selgus, et inimesed, kes loevad oma samme kõnnivad küll rohkem, kuid naudivad seda vähem. Nad tõid välja, et pärast teatud punkti hakkab sammude kogumine tunduma nagu töö. Mõõtmine kui protsess hakkab halvasti mõjuma sisemisele motivatsioonile. Kui tõmmata liialt tähelepanu kogutud sammudele ja mitte kõndimisele endale, siis muutub muidu nauditav tegevus ajapikku ebameeldivaks. Tulemusena hakkad panustama vähem aega tegevusse endasse ja kokkuvõttes kannatab tervis.
Mõistagi ei ole küsimus selles, kas liikuda või mitte. Ilus ümmargune number utsitab inimesi vähemalt oma aktiivsust suurendama. Kas liigud rohkem või vähem, pole vahet, sest liikumine on igal moel tervisele kasulik.
Eriti looduses liikumine – kui liikuda iga päev pool tundi värskes õhus, väheneb ka stressihormooni kortisooli tase kehas. Siseruumides samal tasemel trenni tehes ei vähene kortisooli tase kehas nii palju. Seega eelista looduses liikumist siseruumides sammumisele.
Meie soovitus on seada endale personaalne eesmärk, mis ka sind ennast motiveerib.
Sinu eesmärk ei pea olema just see sama maagiline number, vaid võib olla poole rohkem või topelt vähem. See võib olla ka ajas muutuv. Näiteks kui käesoleval nädalal kõnnid iga päev vähemalt 6500 sammu, siis järgmine nädal suurenda numbrit juba 8000-ni. Samas võid jätkata ka kümne tuhandega, kui see sulle sobib ja sind motiveerib.
Kümnes tuhandes sammus ei ole iseenesest midagi erilist. Too number on taskust, õhust või ühe toonase jaapani turundusvõluri peast võetud. Tänaseks on see tänu edukale turunduskampaaniale saanud kõnnikultuuri lahutamatuks osaks. See-eest, kui soovid luua positiivset liikumisharjumust, siis ära keskendu konkreetsele arvule. Pane paika oma päevane eesmärk ja run with it. Või siis, walk with it.
